„Juurdepääsu alati saab, kas kokkuleppel või siis kohtus,“ räägib meie advokaat Sandra Mikli pocasti „Kohtulood“ episoodis „Mida teha siis, kui kodu on, aga teed sinna ei vii?“. Juurdepääsu teemat ei tule Mikli sõnul karta, vaid tasub naabritega läbi rääkida, sest parim kokkulepe sünnib läbirääkimiste teel, kohus on ainult kaasaaitaja.
Aga millised on inimese võimalused oma õigusi kaitsta ja „koju jõuda“, juhul kui näiteks ajaloolise tee on naaber üles kaevanud või juurdepääs kinnistule üldsegi puudub?
Mikli sõnul õiguslikud võimalused erinevad: neid küsimusi saab lahendada nii era- kui ka avalik-õiguslikult. Kui omavahel kokkulepet ei saavutata on võimalik pöörduda kohtusse ja esitada nõue juurdepääsutee või siis juurdepääsuservituudi seadmiseks.
Avaliku õiguse poole pealt nendib Mikli, et kuigi kohalike omavalitsuste planeeringud suuremaid teid küll hõlmavad, ei ole need alati siiski KOV-ide omandis. „Teoorias peaksid sellised teed olema KOV-ide valduses, aga kui need seda ei ole, võivad tekkida vaidlused. Siis sõltub palju sellest, kas inimene on oma murega üksi või on veel kümneid inimesi, kes seda teed tegelikult oma kodule juurdepääsuks kasutada ei saa.“
Maaomanikel tasub kaasa rääkida
Maaomanikele soovitab advokaat planeerimisfaasis aktiivselt kaasa rääkida, et oma huvisid kaitsta. „Kui neid teid või siis ka tehnorajatisi, millest me täna rääkisime, käsitletakse kohaliku omavalitsuse üldplaneeringus, siis tasuks seda teemat endale teadvustada ja võimalusel seal kaasa rääkida. Sest kui maaomanik esitab planeerimismenetluses vastuväite, siis see on väga oluline küsimus, mida kohalik omavalitsuse peab kaaluma ja võimalik, et need tehnorajatised või teed saab siis ka ümber tõsta.“
Kahjuks on Mikli sõnul Eesti kohtupraktikas näiteid, kus maaomanikud jäetakse omavalitsuste poolt aastateks teadmatusse. „Kui lihtsalt kavandada planeeringus juurepääsutee, nägemata ette, millal see ellu viiakse, kes viib, millal makstakse kompensatsiooni ja viiakse läbi kas sundvaldusesse seadmise või siis kokkuleppemenetlus, võib see jätta maaomanikud aastakümneteks, mida Eesti praktikas esineb, teadmatusse, mis nende maast saab. Et kas nad näiteks saavad sinna elamuid arendada või vajab seda maad transpordiamet ümbersõitude kavandamiseks.“
Hiiglaslikke hüvitisi ei maksta
Maaomanikel on ligipääsutee loomisega seoses võimalik saada tasu, kuid selle arvelt eriliselt rikastuda pole Mikli sõnul üldjuhul võimalik. Tasu kujunemise metoodika on tema sõnul riigikohtu praktika järgi üsna keeruline: hinnata tuleb omandi põhiõiguste riivest tulenevat kahju ja asjaajamisega seonduvat kahju. Lisaks tuleb määrata hüvitis maa kasutamise eest.
„Tasus saadakse reeglina kokkuleppele. Või siis vähemalt kohtu abiga kokkuleppele. Praktikas tuleb aga ilmselt paljudele üllatusena, kui vähe tegelikult mõistetakse servituudi tasu välja. On üksikuid juhtumeid, kus mingitest häiringutest tulenevalt võib olla tasu määr oluliselt suurem, aga tavapärase juurdepääsu hüvitisena me räägime sajast-kahesajast eurost aastas,“ räägib Mikli.
