Meie advokaat Mari Agarmaa ja jurist Steven Andrekson kirjutasid Äripäevas, et sanktsioneeritud ettevõtteid ja töökohti on võimalik päästa. Seda siiski juhul kui Eesti riik kaaluks sarnaselt Leeduga ajutise halduri määramist sanktsioneeritud ettevõtetele.
See võimaldab sanktsioneeritud ettevõtete tegevust jätkata, säilitada töökohad ja hoiustada siiani teenitud tulu hoiustada. Tingimusega, et tulu ei jagata välja sanktsioneeritud isikutele.
Äripäev kirjeldas hiljuti Muuga sadamas väetiste tootmise ja laadungikäitlusega tegeleva aktsiaselts DBT saatust seoses Euroopa Liidu poolt kehtestatud sanktsioonidega. Kuivõrd DBT tegelik kasusaaja (Vlatšeslav Kantor) on EL-i poolt sanktsioneeritud isikute nimekirjas, siis on ettevõtte tegevus Eestis seiskunud, pangakontod arestitud ja maksuvõlg suureneb iga päevaga. Ettevõtte aastane käive ulatub kümnetesse miljonitesse eurodesse ja ettevõte on tööandjaks ligikaudu 220 töötajale. Kuna lähiajal sanktsioonidele lõppu oodata ei ole, siis suure tõenäosusega ootab DBT töötajaid ees koondamine, mõjutades paljude perekondade toimetulekut.
Sarnase olukorraga on silmitsi seisnud ka Leedu fosforväetisi tootev ettevõte Lifosa seoses tegeliku kasusaaja (Vene oligarh Andrei Melnitšenko) sanktsioneerimisega. Lifosa on samuti suure majandusliku mõjuga ettevõte, olles tööandjaks ligikaudu 1000 inimesele ja mille käive ulatub üle kolmesaja miljoni euro. Ettevõtet ähvardas majandustegevuse lõppemine ja töötajaid koondamine. Leedu otsustas olukorra lahendada seadusemuudatustega, mis võimaldab sanktsioneeritud ettevõtetele määrata ajutised haldurid töökohtade säilitamise eesmärgil.
Instituut sarnaneks pankrotihalduri ametiga
Olemuslikult sarnaneb Leedu ajutise halduri instituut Eesti pankrotihalduri või pärandvara hooldaja omaga. Leedu ajutine haldur määratakse sanktsioneeritud ettevõttele siis, kui ajutine haldus on vajalik tagamaks ettevõttele määratud sanktsioonide nõuetekohast rakendamist. Ent haldus peab minimaliseerima kaasnevaid olulisi negatiivseid sotsiaalseid, majanduslikke, ökoloogilisi või muid tagajärgi ühiskonnale või riigile. Ajutise halduri määramise õigus on peamiselt Leedu rahandusministeeriumil (teatud juhtudel ka Leedu pangal). Rahandusministeerium määrab ajutise halduri nimetamisel ametis oleku tähtaja, volitused, ülesanded ja toimingud, mida võib ajutine haldur teha ainult Rahandusministeeriumi eelneval kooskõlastusel. Rahandusministeerium sõlmib ajutise halduriga lepingu, milles on kirjas ajutise halduri töötingimused ja töötasu. Ajutine haldur on füüsiline või juriidiline isik, kelle tegevus on tagatud kohustusliku vastutuskindlustusega 1 000 000 euro ulatuses.
Ajutised haldurid peavad vastama kindlaksmääratud kõlbelistele ja muudele kriteeriumitele ning määratakse ametisse maksimaalselt üheks aastaks, mida võidakse erandjuhtudel rahandusministri otsusega pikendada. Ajutine haldur on erapooletu kolmas isik, kelle ülesandeks on tagada sanktsioneeritud ettevõtte vara säilimine ja majandustegevuse jätkumine. See hõlmab ka töökohtade säilitamist selliselt, et ükski töötaja ei jääks päevapealt töötasust ja -kohast ilma. Juhul kui ettevõttel on riknevat või muud vara, mille väärtus võib seistes langeda, siis on ajutisel halduril õigus sellist vara enampakkumisel maha müüa.
Leedu näite eesmärgiks pole sanktsioonidest kõrvale hiilida, vaid vastupidiselt panna ettevõte „valve alla,“ et variisikute kaudu poleks võimalik ettevõtet tühjaks tassida ja seeläbi külmutatud vara sanktsioneeritud isikule kättesaadavaks teha. Seega Leedu seadusemuudatus ei lõdvendada kuidagi sanktsioonide olemust, vaid vastupidi aitab tagada varade külmutamist, mis ongi sanktsioonide eesmärgiks. Ajutise halduri määramine ei ole pikaajaline lahendus, aga see annaks hingamisruumi sanktsioneeritud ettevõtte töötajatele ja koostööpartneritele ning ka riigile edasiste sammude osas seoses külmutatud varaga.
