Kehtiv õigus võimaldab Rail Balticu projekti realiseerimisel saada hüvitist ka muul kujul kui rahas
Avalikes aruteludes on Rail Balticu projekti realiseerimisega seoses viidatud eelkõige võimalike kaasnevate kahjude hüvitamisele kinnisasjade omanikele ning ka teistele kasutajatele. Sellega seoses on valminud SORAINENi ja rakendusuuringute keskuse CentAR uuring, mis on kättesaadav siin.
Kehtiva õiguse järgi on isikul õigus nõuda õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamist kolmel juhul: kahju hüvitamise kohustus on ettenähtud seaduses, tegemist on sundvõõrandamise olukorraga, isiku õiguseid on erakordselt piiratud.
Seadus on üsna selge olukorras, kus isiku maa jääb osaliselt või kogu ulatuses trassi alla. Sellisel juhul on isikul võimalik nõuda kahju hüvitamist ning jõuda kokkuleppele muudes kompensatsioonimeetmetes. Hüvitise määramine ei toimu automaatselt, vaid igale juhtumile tuleb läheneda eraldi sõltuvalt selle eripärast (asukohast, väärtusest, seisukorrast jne). Samas ei pea hüvitis seisnema üksnes rahas. Sisuliselt on haldusorganitele seadusega antud võimalus leppida kokku kõiges, mis jääb kehtivate õigusaktide raamidesse. Nii on õigus leppida maa võõrandamisel kokku ostuhind, millega maaomanik nõustub maatüki võõrandama ning samuti leppida kokku või otsustada muude kompensatsioonimehhanismide rakendamise üle. Viimasteks võivad olla näiteks kokkulepe maa vahetamiseks või ka haljastuse rajamiseks. Siiski selgus analüüsist, et kuigi kehtiv õigus annab võimaluse näiteks maade ümberkruntimiseks, on selle teostamine seadusandluse jäikuse tõttu praktiliselt välistatud.
Rail Balticuga seoses seni toimunud avalikus arutelus on viidatud paljudele täiendavatele kahjudele, mis peaksid kuuluma hüvitamisele. Näiteks on leitud, et riik peaks hüvitama kahju, mis tekib seoses kinnisasja omaniku teekonna pikenemisega või muul viisil elu- või ärikorralduse ümberkujundamisega. Kehtiv regulatsioon selliste kahjude hüvitamist siiski enamasti ette ei näe. Seadus viitab küll õiglasele hüvitisele, kuid olemasolevate kinnisvara hindamismetoodikate kasutamisel ei ole alati võimalik kõigi puudutatud isikute arvates „õiglase“ hüvitise määramiseni jõuda. Siiski ei ole nõudeõigus absoluutselt välistatud. Õiguslikus mõttes tagab kehtiv regulatsioon nõudeõiguse siis, kui isiku õigusi on erakordselt piiratud.
Uuringu tulemused juhtisid tähelepanu ka kehtiva õiguskorra mitmetele teistele puudustele seoses kinnisasjade omandamisega ning selle eest tasu maksmisega. Neid ettepanekuid analüüsitakse edaspidi juba vastavate ministeeriumite töögruppides. Teatud kompensatsioonimeetmete rakendamise puhul ei ole välistatud kehtiva regulatsiooni lihtsustamine tulevikus.
Riik hakkab toetama biometaani kasutamist ühistranspordis
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on koostanud eelnõu, mille eesmärk on toetada biometaani kasutuselevõttu Eesti transpordisektoris. Puhastatud biogaasi ehk biometaani saab kasutada sõidukite mootorikütusena. Seeläbi panustab toetusmeede eesmärki tõsta aastaks 2020 taastuvenergia kasutamine transpordisektoris kümne protsendini.
Toetusmeede ei näe ette investeeringutoetuse maksmist biometaani tootmiseks. Selle asemel makstakse toetust biometaani nõudluse tekitamiseks, mis omakorda peaks tekitama turul stiimuli biometaani tootmisüksuste rajamiseks. Biometaani nõudluse tekitamiseks toetatakse projekte, millega:
- rajatakse biometaani tankla;
- võetakse ühistranspordi avaliku liiniveo korraldamisel kasutusele biometaani tarbivad gaasibussid.
Tankimise taristu toetamise eelarve on 3 miljonit eurot. Toetuse maksimaalne osakaal on 35% projekti abikõlblikest kuludest ja kuni 300 000 eurot. See võimaldab toetada umbes 20 tankla rajamist. Toetust on võimalik taotleda juriidilistel isikutel.
Avalike liinivedude toetamise eelarve on 6 miljonit eurot. Toetuse maksimaalne osakaal on 30% projekti abikõlblikest kuludest ning toetuse maksimaalne summa ühe projekti kohta on kuni 4 miljonit eurot ning minimaalne summa 600 000 eurot. Toetust on võimalik taotleda avalikke liinivedusid korraldavatel isikutel (nt KOV).
NB! Toetuse näol on tegemist riigiabiga, mida makstakse Euroopa Komisjoni üldise grupierandi määruse (EL nr 651/2014) artikli 56 alusel. See tähendab muu hulgas, et toetust ei tohi maksta projektile, mille raames on tegevustega alustatud või lõpetatud enne toetuse saamiseks taotluse esitamist.
Toetusmeede on hetkel eelnõu staadiumis ning selle tingimused võivad enne lõplikku vastuvõtmist veel muutuda.
Sigade katk ning Veterinaar-ja Toiduameti ettekirjutuse vaidlustamise võimalused
Selle aasta jooksul on seakatk põhjustanud seakasvatussektorile ulatuslikku majanduslikku kahju. Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) viimaste andmete põhjal on vastavaid ettekirjutusi tehtud 350. Ettekirjutusi saanud farmides peeti hinnanguliselt 66 147 siga.1 Seakasvatussektoris on teatud juhtudel tekitanud küsimusi ettekirjutuse põhjendatus ning selle vaidlustamise võimalus.
Loomatauditõrjet reguleerib eelkõige loomatauditõrje seadus (edaspidi LTTS), mis sätestab loomatauditõrje meetmed ja reguleerib nende rakendamist, ning samuti loomataudist põhjustatud kahju hüvitamist. VTA võib teha ettekirjutuse järgnevatel juhtudel: loomade hukkamise ja tapmise või loomsete saaduste ning nende kõrvalsaaduste käitlemise puhul.
LTTS ei reguleeri nimetatud ettekirjutuse vaidlustamismenetlust. Ettekirjutuse puhul on eelkõige võimalik nõuda loomatõrjetaudiga seotud kahju hüvitamist. Siiski sätestab ettekirjutuse vaidlustamise võimaluse veterinaarkorralduse seadus (VetKS). VetKS § 36 lg 1 sätestab, et kui isik, kellele ettekirjutus, otsus või toiming oli suunatud, sellega ei nõustu, võib ta esitada kirjaliku vaide VTA peadirektorile 30 kalendripäeva jooksul ettekirjutusest teadasaamise päevast alates. Seadus ei ole kehtestanud erandeid loomatõrjetaudiga seotud ettekirjutuste vaidlustamiseks. Sama sätte lg 3 ütleb, et VTA peadirektor teeb otsuse vaide rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta 10 tööpäeva jooksul vaide laekumisest arvates. Lisaks haldusorganis vaidlustamisele võib seda teha ka VetKS § 36 lg 1 II alternatiivi alusel kohtu kaudu. Nimetatud ettekirjutuse spetsiifikat arvestades oleks kõige mõistlikum vaidlustada VTA otsus kohe kohtus ning nõuda ka esialgset õiguskaitset, mis lükkaks otsuse täitmise kuni kohtuasjas lahendi jõustumiseni edasi. Lisaks on võimalik esialgset õiguskaitset kohtust nõuda ka haldusorganis toimuva vaidemenetluse ajaks (HKMS § 249 lg 5).
Vaidlustamine kohtus on oluline ka selleks, et hiljem kahju nõuda. Riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega kuulub hüvitamisele otsene kahju, aga teoreetiliselt ka saamata jäänud tulu. Samas on vaieldav, kas selline hüvitis võiks ületada toetust, mida makstakse loomatõrjega soetud kahju hüvitamiseks LTTS alusel. Viimasel juhul kuuluvad kompenseerimisele üldjuhul looma arvestuslik väärtus ning sööda või seadme puhul nende tegelik väärtus. Selleks, et RVastS alusel kahju nõuda, peab kohus eelnevalt tuvastama, et haldusorgani tegevus oli õigusvastane. Ilma seda tuvastamata kahju nõuda ei saa. Kui puudub soov haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, mida tuleks vaidlustada kohe, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, siis haldusakti õigusvastasuse saab tuvastada 3 aasta jooksul. See on aeg, mil reaalselt on võimalik kahjunõue riigi vastu maksma panna (HKMS § 46 lg 4 ja 5).
Teenuse osutamine vs töösuhe
Tulenevalt hiljutistest olulistest kohtulahenditest on tekkinud tõsine maksurisk suhetes, mille sisuks on n-ö ühemehefirma kaudu teisele äriühingule teenuse osutamine (OÜ-tamine). Riigikohus on viimastel kuudel andnud kinnituse selle kohta, et äriühingule makstud teenustasu on põhimõtteliselt võimalik ümber kvalifitseerida töötasuks.
Maksu- ja Tolliamet (MTA) on juba teada andnud, et kavatseb aktiivselt kasutada teenustasu maksustamise võimalust töötasuna ning on avaldanud selle kohta ka oma seisukoha. Lähiajal on lubatud ühendust võtta selliste ettevõtjatega, kelle tegevuses ilmneb selgeid OÜ-tamise tunnuseid. Et vestlus maksuametnikuga ning selles käsitletavad teemad ei tuleks üllatusena, oleks mõistlik juba praegu selliste suhete asjaolud üle vaadata ning maksuriskid ära hinnata.
Kohtuotsuste ja MTA juhendi põhjal esineb suur maksurisk olukordades, kus:
- teenuse eest väljastatakse arveid igakuiselt ja üldjuhul samas summas;
- teenust pakutakse vaid ühele või peamiselt ühele kliendile;
- üks ja sama isik on nii teenuse osutaja kui ka teenuse saaja juhatuse liige;
- teenuste osutamise lepingutel on töölepingutele omased tunnused (fikseeritud tööaeg, alluvussuhe, tööandja poolne kontroll jne).
Samas ei ole MTA võimalused ümberkvalifitseerimiseks piiramatud – igal juhul on vajalik hinnata konkreetseid suhteid eraldi ning ainuüksi teenuse osutamise fakt kui selline ei saa olla maksustamise aluseks. Maksuhaldur peab igal konkreetsel juhul tõendama, et teenuse osutamise leping oli näilik ning tegelikkuses oli poolte vahel sisuliselt tööleping.
Teenuse osutamine ühemehefirma kaudu võib põhjendatult olla tavapärane ettevõtlus, mida tööjõumaksudega maksustada oleks selgelt vale. Maksuhalduri sekkumine võib olla põhjendamatu eelkõige juhtudel, kus teenust osutav äriühing on aktiivne ka muudes valdkondades, teenust osutatakse paljudele äriühingutele või kui suhtes puuduvad igasugused töölepingu tunnused. Lepingu olemuse määratlemiseks võib leida juhiseid Riigikohtu lahenditest asjades nr 3-2-1-82-14, 3-3-1-25-15 ning 3-3-1-12-15.
