Igaüks saab otsustada, kas tarbijana toetada tööstusi ja tootjaid, mis teenivad tulu teise elusolendi ärakasutamisest, või valida kaastundlikum tee, kirjutab meie vandeadvokaat Triin Toom Eesti Päevalehes avaldatud arvamusloos.
Kujutle, et oled sündinud maailma, kus sinu väärtus määratakse juba sünnihetkel. Kui oled valest soost, hukatakse sind kohe.
Kui jääd ellu, ootab sind elu kitsas puuris, päikesevalguseta, põrandaks vaid metallvõre. Eluohtlikud vigastused ja haigused on selles keskkonnas igapäevased. Oma loomulikust elueast saad elada umbes kaheksandiku. Siis sind tapetakse.
Sellises olukorras on Eestis igapäevaselt pool miljonit kana. Viimastel aastatel on avalikkuseni jõudnud mitmed šokeerivad kaadrid Eesti puurikanalatest. See on pannud inimesi ebaõigluse vastu võitlema. 2024. aasta jaanuaris esitati riigikogule rahvaalgatus 21 421 inimese digiallkirjaga, kes paluvad keelustada munakanade puurispidamise. Selle aasta alguses esitaski regionaal- ja põllumajandusministeerium kooskõlastamiseks seaduseelnõu, mis munakanade puurispidamise keelustaks. Näib, et Eesti inimesed hoolivad ja liigume õiglasema tuleviku poole.
Intensiivtööstus
Kuid kas see ikka on nii? Munakanade puurispidamise keelustamine on vaid imeväike samm loomade heaolu parandamise suunas. Teised pidamisviisid, kuigi vaieldamatult puurikanalatest paremad, parandavad kanade elutingimusi siiski vaid vähesel määral. Munatööstus on endiselt intensiivtööstus, kus kanadel on piiratud võimalused oma loomuomase käitumise järgimiseks ja vigastuste oht on suur.
Pidamisviisist sõltumata hukatakse munatööstuses pooled tibud kohe pärast sündi. Kuna isased tibud ei mune, on nad tööstusele kasutud. Siiski on puurikanalate keelustamine samm õiges suunas. Pärast seaduseelnõu kooskõlastamiseks esitamist on aga tekkinud arvamusi, et isegi see väike samm võib olla liiga palju. Tootjatele tähendab see täiendavat kulu ja tarbijatele mõne sendi suurust hinnatõusu. On inimesi, kes ei mõista, et mis on siis see kaalukas eesmärk, mis õigustaks lisakohustuste panemist tootjatele ning ostujõu vähenemisega riskimist.
Kahjuks on Eesti seadused loomade heaolu kaitse osas puudulikud. Tsiviilseadustiku üldosa seadus ütleb, et loomadele kohaldatakse üldjuhul asjade suhtes kehtivaid sätteid. Kui suhtume loomadesse kui asjadesse, võivad loomade heaolu parandavad, kuid inimestele kulutusi kaasa toovad meetmed tunduda ebamõistlikud või isegi radikaalsed.
Loomakaitseseadus küll peaks kaitsma ka loomade õigusi, kuid see on peamiselt abiks lemmikloomadele. Loomatööstuses elavate loomade osas kohaldatakse seadust väiksemas ulatuses ning isegi reeglite rikkumisele vaadatakse sageli läbi sõrmede. Näiteks ütleb seadus, et loomadele tuleb tagada liigiomane liikumisvõimalus ja hoiduda neile välditavate kannatuste tekitamisest. Ometi on kannatused põllumajandusloomade igapäeva osa, mida praktikas aktsepteeritakse.
Õiguslikust vaatenurgast pole niisiis üllatav, et unustatakse nende meetmete tegelik eesmärk, mida loomade heaolu kaitseks soovitakse kehtestada. See eesmärk pole pelgalt eeskujuks olemine ega isegi mitte Eesti rahvatervise kaitse või konkurentsivõime parandamine. Nende meetmete eesmärk on loomade heaolu.
Miljonid kannatajad
Seetõttu ei tohi me unustada neid, kes peaksid olema arutelu keskmes – loomad. Loomad, keda Eesti loomatööstuses on mitu miljonit. Loomad, kellest igaüks on indiviid oma liigiomaste käitumiste ja soovidega. Loomad, kes igapäevaselt kannatavad ja kelle elu peaks olema rohkem väärt kui mõned sendid.
Kuidas tagada loomade tegelik kaitse, kui olemasolevad seadused seda piisavalt ei tee? Mäletan esimest loengut Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kus õppejõud alustas Celsuse tsitaadiga: „Õigus on headuse ja õigluse kunst.“ Leian, et kui seadused ei ole õiglased, tuleb neid täiendada.
Belgia näiteks täiendas 2024. aastal oma põhiseadust, tunnustades loomade kui tundevõimeliste olendite kaitset põhiseadusliku väärtusena. Sama on teinud veel viis Euroopa Liidu riiki. Kui ka Eestis tunnustataks loomade heaolu põhiseadusliku väärtusena, oleks tulevikus lihtsam näha seda eesmärgina, mis päriselt õigustab suuremaid piiranguid ettevõtlusvabadusele. Seniks aga näeme vaeva, et kas või väikeste sammude haaval liikuda ilusama ja õiglasema tuleviku poole.
Seaduste muutmine võib võtta aega, kuid meie valikud loevad juba täna. Igaüks saab otsustada, kas tarbijana toetada tööstusi ja tootjaid, mis teenivad tulu teise elusolendi ärakasutamisest, või valida kaastundlikum tee. Eestlaste ostujõud ja rikkus kasvab aasta-aastalt. See võiks kaasa tuua ka muutuse maailmapildis ning arusaama, et kellegi teise elul on samuti väärtus.
