Lastel on õigus sellele, et nende ajud vabastatakse manipuleerivaist kütkeist, mis ei lase neil koolipäeva jooksul õppimisele keskenduda, kirjutab meie jurist Ulrika Paavle ERR-i uudisteportaalis.
Põhiseaduse sõnastus ei ütle nutiseadmete kohta muidugi midagi, sest selle tekst pärineb suuresti aastast 1992. Ajast, mil jäi veel neli aastat president Lennart Meri Tiigrihüppe programmi väljakuulutamiseni ja mil digiseadmetega liiale minekust ei osanud keegi undki veel näha. Põhiseadus on aga elav dokument, mis nõuab, et riik ja koolid arvestaks hariduse andmisel tänapäevast konteksti, seejuures ka ületaks kaasaegsed takistused hariduse omandamisel.
Foon
Möödunud aasta septembris saatis Eesti Koolipsühholoogide Ühing avaliku kirja, paludes riigilt selgeid reegleid nutiseadmete kasutamiseks koolikeskkonnas. Toodi välja, et teadusuuringud näitavad seoseid nutiseadmete piiramatu kasutamise ning laste vaimse ja füüsilise tervise halvenemise, õpiraskuste ning sotsiaalsete probleemide, sealhulgas küberkiusamise, vahel.
Seevastu oktoobris lõi õpetajate ja vanemate seas laineid õiguskantsler Ülle Madise seisukoht, et kool ei tohi nõuda õpilaselt enne tunde telefoni hoiukasti panemist. Jäi kõlama, justkui õiguskantsler oleks öelnud, et õpilasel on põhiõigus nutitelefoni enda käes hoida, igal juhul, nüüd ja igavesti. Tegelikult andis õiguskantsler hinnangu üksnes ühe kooli kodukorrale lähtuvalt kehtivast seadusest.
Mitmelt poolt aga kostabki häälekalt, et lastelt ei tohi nutiseadmeid ära võtta, sest tehnoloogia on tulnud, et jääda. Tõepoolest, telefoniputkad, postkontoris tellitavad kaugekõned, sularahas lauatelefoni arve maksmine on õnneks jäädavalt minevik.
Teised ütlevad, et lapsed ei saa õppida, sest nad istuvad kogu aeg nutis. Tunnis ollakse salaja telefonis ega panda seadet käest ka ütlemise peale. Vahel vaatavad õpetajad sellele ka läbi sõrmede, et mitte kasutada tulutult aega ja energiat, mis peaks õpetamisele kuluma.
Räägitakse, kuidas õpilane palub õpetajal tunnis lubamatu telefonikasutuse eest saadud märkus kustutada, seejuures ekraanilt pilku tõstmata. Korra tagamisele kuluvat varasemaga võrreldes hoopis enam aega. Muide, juba 1935. aastal tõdeti, et koolilaste seas on pääsenud valla püsimatus ja nad ei suuda koondada oma mõtteid.
Seega on põhjendusi, et lasta nutiseadmeid vabalt kasutada, aga ka argumente, miks nutiseadmete kasutust piirata.
Mida ütleb põhiseadus?
Põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus haridusele ja et kooliealistel lastel on õppimine kohustuslik. Asjakohane on ka põhiseaduse preambul, mille järgi tuleb kindlustada ja arendada riiki, mis muuhulgas on pandiks ka tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.
Lisaks põhiseadusele tuleb arvestada ka rahvusvahelise õigusega. Lapse õiguste konventsioon ütleb konkreetsemalt, et lapse haridus peab olema suunatud tema isiksuse, vaimuannete, vaimsete ja kehaliste võimete potentsiaali võimalikult täiuslikuks arendamisele, samuti lapse ettevalmistamisele vastutusvõimeliseks eluks vabas ühiskonnas. Euroopa inimõiguste kohus on märkinud, et õigus haridusele teenib ka laiemaid ühiskondlikke eesmärke.
Kuidas edasi?
Haridus- ja teadusministeerium on lubanud uuest õppeaastast nõuet, et koolid peavad nutikasutust reguleerima, leides, et lahendused tuleb leida lapsevanemate, hoolekogu ja koolipidajate läbirääkimiste teel. Riigil on üksikutest koolidest kindlasti parem võimekus läbi kaaluda eri lahendusvariante, kaasata teadlasi.
Koolid on väga erinevas olukorras: mõnes on toimivad reeglid, mõnel pool on täielik vabadus, ei soovita või suudeta tegeleda piirangute jõustamisega või ei soovita sattuda vanematega vastuseisu. On ka peetud vajalikuks nutivahendeid ennetavalt hoiule võtta, milleks praegu ei ole alust. Selleks tuleb seaduslik alus luua. Seni saavad koolid siiski luua reegleid kehtiva seaduse piires oma kodukorraga.
Koolidele juba kehtib hulk nõudeid, nii ruumide suuruse kui ka laste arvu kohta. Nende nõuete puhul pigem soovitakse, et tingimused võiksid olla karmimad, et lastel oleks parem õppida. Olgem siis nõudlikud ka nutireeglite suhtes. Lastel on õigus sellele, et nende ajud vabastatakse manipuleerivaist kütkeist, mis ei lase neil koolipäeva jooksul õppimisele keskenduda ega saada iseenda parimaks versiooniks.
