Levib arvamus, et vaidlus vahekohtus on midagi glamuurset ja kättesaamatut, mida kasutavad suured rahvusvahelised kontsernid hiigelnõuete lahendamiseks. Nii on meedias kirjutatud näiteks sellest, kuidas Olympic Entertainment Group esitas rahvusvahelises arbitraažis (sünonüüm vahekohtule) Ukraina riigi vastu ootamatute kasiinopiirangute kehtestamise eest 38,5 miljoni eurose kahjunõude[1] või sellest, kuidas USAs tegutsev ärimees Aleksandr Rotko nõuab rahvusvahelises arbitraažis Eesti riigilt lennusadama väidetava ebaseadusliku hõivamise eest 150 miljonit dollarilist hüvitist.[2]
Praktikutena väidame, et enamasti ei vasta kujutlus arbitraaživaidlusest kui millestki glamuursest ja kättesaamatust siiski tõele. Vastupidi, vahekohus on üsna laialt kasutatud platvorm, mis pakub head alternatiivi riiklikule tavakohtumenetlusele. Käesolevas artiklis avame täpsemalt, mis on arbitraaž, mis on selle eelised tavakohtumenetluse ees ning kellele võiks see enim sobida.
Reeglina, kui pooltel tekib vaidlus ning sõbralikult üksmeelele ei jõuta, pöördutakse riiklikusse kohtusse. Kohtus on “mängureeglid” seadusega paigas ning kehtivad kõikidele võrdselt ja ühetaoliselt. Seejuures pooltel endil on kohtus toimuva üle võrdlemisi vähe kontrolli. Pooled ei saa valida kohtunikku, keelt, tähtaegasid ega ka kohta, kus vaidlema hakatakse – kõik on seaduses ette kirjutatud. Probleemsemad on juhtumid, kus pooled (või nende äritegevus) asuvad erinevates riikides, mistõttu pole selge, millise riigi õiguse alusel ning millises kohtus vaidlust üldse lahendada tuleks. Mõistetavalt on võõras riigis, võõras keeles vaidlemine oluliselt keerulisem ja kallim, kui tehes seda kohalikus keskkonnas.
Vahekohtumenetlus ehk arbitraaž pakub mõistliku ning vabama alternatiivi vaidluste lahendamiseks ning sellel võib olla hulk eeliseid riikliku kohtu ees.
Õiguskirjanduses peetakse arbitraaži eelisteks reeglina kolme kriteeriumit: 1) konfidentsiaalsus, 2) kiirus, 3) paindlikkus.
Vaatame neid kriteeriumeid lähemalt:
Arbitraaži konfidentsiaalsus
Kui riiklik kohtumenetlus on reeglina avalik – sisuliselt igaüks võib tulla kohtuistungeid kuulama, lugeda kohtuotsust ning taotleda ligipääsu kõikidele menetlusdokumentidele, siis arbitraažis hoitakse eelduslikult kõik vaidluse asjaolud, sh see et poolte vahel üldse vaidlus on, saladuses. Suuremate vahekohtute reglemendid näevad vahekohtumenetluse konfidentsiaalsuse ette vaikimisi. Väiksemates institutsioonides, sh ad hoc arbitraažis tuleks konfidentsiaalsuskokkulepe pooltel eraldi kokku leppida. Vahekohtumenetluse konfidentsiaalsust toetab Eesti seadusandlus, mis sätestab erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest, et kogu vahekohtumenetlusega seotud kohtumenetlus Eesti kohtutes on kinnine (Tsiviilkohtumenetluse seadustik § 756 lg 6).
Arbitraaži kiirus
Riiklikus kohtumenetluses on kolm kohtuastet – Eestis on nendeks 1) maa‑ ja halduskohtud, 2) ringkonnakohtud, 3) Riigikohus. Kolme kohtuastme läbimiseks kulub (Eestis) keskmiselt 2-3 aastat.[3] Praktikast teame ka kohtuasju, mida on vaieldud kuus‑seitse ja isegi kümme aastat enne kui vaidlusele lõplikult joone alla saab. Riikliku kohtumenetluse pikkus on seega väga etteaimamatu ning võib juhtuda, et vaidluste lõppemisel on kõik peale poolte advokaatide vaidluse sisu juba ammu unustanud ning otsusega välja mõistetud summad ajas devalveerunud.
Arbitraažis on seevastu üks lask ehk ainult üks kohtuaste. Arbitraaži otsus on lõplik ning oma sisult vaidlustamatu. Tõsi, teatud tingimustel on võimalik vahekohtu otsust riiklikus kohtus vaidlustada, kuid alused selleks on erandlikud ning puudutavad juhtumeid, kus ühe poole suhtes on vahekohtumenetlus viidud läbi selgelt ebaõiglaselt.[4] Vahekohtu otsuse tühistamist on võimalik nõuda näiteks järgmistes olukordades:
a) Poolte vaheline vahekohtu kokkulepe on tühine ühe poole teovõimetuse või seadusest tuleneva keelu tõttu (näiteks ettevõtte juhatuse liikmel puudus volitus vahekohtu kokkuleppe sõlmimiseks);
b) pooli on koheldud selgelt ebavõrdselt (näiteks ühele poolele ei antud võimalust tunnistajaid üle kuulata).
c) vahekohus ületab talle antud volitusi (näiteks teeb otsuse küsimuses, mida kumbki pool ei palunud);
d) vahekohus rikub seadusest või poolte kokkuleppest tulenevat keeldu (näiteks kokkulepitud kolme arbiitri asemel lahendab vaidluse ainult üks arbiiter).
Igal juhul ei ole riiklikul kohtul õigust kontrollida vahekohtu otsuse sisulist “õigsust” ega hinnata uuesti vaidluse asjaolusid ja tõendeid või sootuks muuta vahekohtu õiguslikku põhjendust.
Sõltuvalt vaidluse mahust ja poolte kokkulepetest kulub arbitraažis vaidluse lahendamiseks (alates vahekohtunike määramisest kuni otsuse jõustamiseni) umbes üks aasta. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arbitraaži reglemendis on näiteks sätestatud, et arbiitritel tuleb vaidlus lahendada kuue kuu jooksul alates dokumentide saamisest. Kuigi sarnane nõue on olemas ka mitmete teiste vahekohtute reglementides (näiteks Stockholmi[5] ja Helsingi vahekohtud[6]), on praktikas tavapärane, et keerukamate vaidluste lahendamine võtab menetlusele poolte ja arbiitrite endi soovil rohkem aega.
Arbitraaži paindlikkus
Viimane, kuid teistest mitte vähem tähtis eelis peitub vahekohtumenetluse paindlikkuses. Pooltel on õigus otsustada sisuliselt kõike vaidlusega puudutavat:
- kuidas nimetatakse arbiitrid
- millises riigis või linnas toimuvad istungid
- millises keeles tuleb esitada menetlusdokumendid ja tõendid
- kas menetlusdokumendid peaksid olema mahult piiratud
- milliste tõenditega võib oma seisukohti tõendada
- kas ja kuidas on võimalik täiendavaid tõendeid vastaspoolelt välja nõuda jpm.
Sellist paindlikust ei ole võimalik saada mitte ühestki riiklikust kohtumajast.
Oluline element paindlikkuse juures on poolte vabadus valida vaidlust lahendama professionaalid, kes on vaidluse lahendamiseks pädevad või sobivad. Mida spetsiifilisem on poolte äri või lepingu sisu, seda olulisem on valida vaidlust lahendama konkreetse suunitlusega arbiitrid. Klassikalisemad spetsiifilisemat lähenemist vajavad vaidlused puudutavad näiteks väärtpaberi- või krüptoõigust, ehitus- ja projekteerimislepinguid, riigihankeid. Niisamuti võib aga spetsiifilisus seisneda lepinguvormis või -tingimuses. Näiteks tarnelepingud, mis on allutatud CISG regulatsioonile, veolepingud, mis on allutatud INCOTERMS regulatsioonile või üksnes force majeure klausel lepingus. Nii on võimalik pooltel leppida kokku kvalifikatsiooninõuetes, näiteks mõne konkreetse kõrghariduse või varasema kogemuse olemasolu arbiitritel. Selliseid nõudeid on võimalik kokku leppida nii enne kui pärast vaidluse tekkimist. Tõsi, pärast vaidluse tekkimist võib milleski kokku leppimine osutuda väga keeruliseks. Seetõttu on mõistlik vahekohtu kokkuleppe sõlmimisel erinevad stsenaariumid ja riskid läbi mõelda ning vastavalt kokkuleppe tekst koostada.
Lihtsustatult on eelnimetatud kriteeriumid vahekohtumenetluse suurimad eelised riikliku kohtumenetluse ees. Siiski käivad arbitraaži eelistega vältimatult kaasas ka mõned puudused. Olulisimaks võiks pidada vahekohtumenetluse kulu – vaidlemine nn üheastmelises vahekohtumenetluses on küll kiirem kui vaidlus riiklikus kohtus, kuid kahjuks ei ole see reeglina selle võrra odavam. Ehkki vaidluse kulud sõltuvad paljuski vaidluse sisust ja valitud vahekohtu institutsioonist, võib üldistatult öelda, et otsuseni jõudmise kulud on (vähemalt) samad nii vahekohtus kui ka riiklikus kolmeastmelises kohtumenetluses.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et vahekohtumenetlusel on olulised eelised riikliku kohtumenetluse ees. Enim sobib arbitraaž rahvusvahelistele koostööpartneritele, kes ei taha end siduda kummagi poole koduriigi kohtuga. Siiski on arbitraažil eeliseid ka samast riigist lepingupartneritele: eelkõige neile, kes soovivad kiiret, konfidentsiaalset ja professionaalset, st äriliselt teadlikku, vaidluse lahendamist.
[2] https://www.err.ee/871861/vaidlus-lennusadama-kunagise-hoivajaga-laheb-riigile-kulukaks
[3] Kohtute statistika kohaselt oli 2021. aastal maakohtutes asja sisulise lahendamise keskmine menetlusaeg 328 päeva ning ringkonnakohtutes 163 päeva. Statistika kättesaadav siit (12.08.22).
[4] Vahemikus 2013-2019 tühistas Tallinna Ringkonnakohus 95 kohtuasjas 56 vahekohtu otsust. See number on aga petlik, sest 50 tühistamisotsust olid sisuliselt samasisulised ning puudutasid toona levinud skeemi, kus võlausaldajad tegid ise „alalise“ vahekohtu ning lahendasid tagaseljaotsustega kiirlaenude võlanõudeid nii, et tulemus oli automaatne täitedokument, olgugi, et võlgnik kunagi menetluses ei osalenud. Ülejäänud 6 vahekohtu otsust tühistati muudel sisulistel põhjendustel. Rahvusvahelises praktikas hinnatakse, et ca 10% vahekohtu otsustest tühistatakse riiklike kohtute poolt. Allikas: Kartsep. R. Jõustunud vahekohtu otsuste tühistamine Eesti õiguses. Magistritöö 2020. Tallinn.
[5] Stockholmi kaubandus-tööstuskoja arbitraaži reglement artikli 43 kohaselt tuleb vahekohtu otsus teha mitte hiljem kui kuue kuu jooksul alates sellest, kui vahekohus sai materjalid kätte. Andmed kättesaadavad SCC veebilehel (05.09.2022).
[6] Helsinki vahekohtuinstitutsiooni reglemendi artikli 44 kohaselt tuleb vahekohtu otsus teha mitte hiljem kui üheksa kuu jooksul alates sellest, kui vahekohus sai materjalid kätte. Andmed kättesaadavad FAI veebilehel (05.09.2022).
