Postimehes ilmus 20. juunil artikkel toimingupiirangu teemal, kus andsid oma kommentaari meie partnerid, vandeadvokaadid Carri Ginter ja Norman Aas.
Toimingupiirangu rikkumine on üks sagedasemaid süüdistusi, mis nii riigi- kui ka kohalike omavalitsuste ametnikke korruptsioonikaasuste rägastikku segavad. Seda siis, kui õiguskaitseorganid kahtlustavad, et ametiisik on osalenud otsustusprotsessis, kus kasusaajaks on tema või temaga seotud pool.
Carri Ginteri sõnul on toimingupiirangu täpne sätestamine ülikeeruline. On olnud juhtumeid, kus inimene tegi kohtus kompromissilepingu ja kuidagimoodi jõuti arusaamale, et kompromissileping on eraldi toimingupiirangu rikkumine. “Selle peale ei tulegi, et kui kohtunik lepingu heaks kiidab, võiks seal veel ka kuritegu olla,” kommenteeris Ginter.
Seadus muutub ebaselgeks kolmes kohas. Esiteks, seaduse niinimetatud ääremaad, kus inimesed ei saa aru, et nad on ametiisikud. Samuti on ebaselge, kuidas defineeritakse seotud isikuks olemine. “Ühest küljest on see väga selge: lähisugulased. Aga siis on üks säte, mis ütleb, et muu majanduslik mõju üksteise üle. Mida see täpselt tähendab, ei ole võimalik öelda. Kui linnaametnikule kuuluv ettevõte on võtnud laenu teiselt ettevõttelt, mis kuulub gruppi, kel on huvi mingi detailplaneeringu vastu: kas see tekitab üksteise suhtes sellise majandusliku mõju, et saaks rääkida seotud isikutest?” kommenteeris Norman Aas. Ebaselgust põhjustab ka kahju ulatus.
Korruptsioonivastane seadus on mõeldud ennekõike korruptsiooni ennetamiseks, mitte otseseks aluseks kriminaalkorras karistamisel. “Korruptsioonivastane seadus iseenesest on hea lühike seadus – ei olegi rohkem kui 20 paragrahvi. Aga ta on mõeldud korruptsiooni ennetamiseks. Seetõttu kasutatakse üsna abstraktseid ja lahtiseid mõisteid. Ennetamise kontekstis on see igati kohane. Aga kui hakata isikuid karistama nii lahtistele mõistetele tuginedes, muutub asi probleemseks,” märkis Aas.
